Liigkasuvõtmine ja kristlik traditsioon

Liigkasuvõtmist mõistetakse tänapäeval peamiselt ebamõistlike või liiga kõrgete intresside võtmisena raha laenamisel. Nii defineerib seda ka Finantsinspektsioon
(https://www.fi.ee/et/uudised/finantsinspektsioon-hoiatas-krediidiandjaid-liigkasuvotmise-eest). Eestis reguleeritakse liigkasuvõtmist vaid tarbijate kaitsmise eesmärgil ja selleks arvestatakse laenuandmisel krediidi kulukuse ülemmäära (KKM) ehk krediidi kogumaksumust. Eesti finantsteenuste turu viimasest ülevaatest selgub, et tarbimislaenu KKM oli pankadega seotud krediidiandjate puhul 20%, aga pankadeväliste krediidiandjate puhul 42%
(https://www.fi.ee/sites/default/files/fi_eft_2_2023_est_w_0.pdf).

Finantsteenuseid pakkuvad ettevõtted võtavad intressimäärade seadmisel arvesse mitmeid
aspekte, tänapäeval üha rohkem ka jätkusuutlikkuse (ESG) põhimõtteid. Kui tegemist ei ole just
sotsiaalse ettevõtlusega, lähtutakse üldjuhul majanduslikust kalkulatsioonist, mis maandab
laenamisega seotud riske ja mille tulemusena kasvab ettevõtte väärtus. Laissez-faire-kapitalismi eestkõneleja Milton Friedmani (1912–2006) järgi on mängureeglite raames kasumi teenimine ettevõtte juhtide ainukene ülesanne. Igasuguse sotsiaalse vastutuse panemine juhtide õlgadele on tema sõnul hukutav doktriin. Siiski näitab ESG põhimõtete üha laialdasem rakendamine, et Friedmani sellest ideest on hakatud taganema. Religioon ja majandus on laene ja intresse puudutavas diskussioonis läänemaailmas valdavalt lahutatud, kuid siinses artiklis tuletan meelde, et mitme tuhande aastase ajaloo taustal on see küllaltki uus nähtus. Nii maailma kui ka kristluse ajaloos on intresside ja liigkasuvõtmise teemal kulutatud palju tinti ning see valdkond on olnud otseselt seotud nii religiooni kui ka moraalifilosoofiaga.

Piibli Vanas Testamendis keelatakse juutidel oma rahvuskaaslasele intressiga raha laenata, aga võõrale lubatakse. Need Vana Testamendi juhised on mõjutanud ka kristliku maailma suhtumist laenamisse. Uues Testamendis, Luuka ja Matteuse evangeeliumis, peab Jeesus oma tähendamissõnas intresside teenimist hoiuselt targaks otsuseks, kuid otsesed suunised intressimäärade kohta puuduvad. Luuka evangeeliumis Jeesus küll mainib, et kui keegi raha välja laenab, siis ei peaks ta seda tagasi ootama. Tol ajal küsis laenu tavaliselt isik, kes oli juba majanduslikes raskustes. Jeesus pani siiski rõhu raha tagasisaamise lootusele ega puudutanud intresside võtmist või mittevõtmist.

4. sajandi alguse Elvira kontsiil Hispaanias oli esimene omalaadne kirikukogu, kus keelati
liigkasuvõtmine nii kiriku liikmetele kui ka vaimulikele. Seejuures peeti liigkasuvõtmiseks
igasugust intressiga laenu andmist. Sellest ajast kuni 16. sajandini oli see läänekiriku valdav
seisukoht. Keskaja filosoof ja teoloog Aquino Thomas (1225–1274), kes tegeles põhjalikult
majandusteemadega, pöördus tagasi Vana Testamendi intressiga raha laenamise keelu juurde ja lähtus kreeka filosoofi Aristotelese (384–322 eKr) arusaamast raha olemuse kohta. Thomas defineeris raha peamiselt vahetusväärtusena kaupade vastu. Seega oli rahalt igasuguse intressi ootamine ebaloomulik ja tähendas ligimesearmastuse käsu rikkumist. Samas oli tema arvates täiesti legitiimne tegevus ettevõtlusesse panustamine ja sellelt kasumi teenimine.

Katoliku kiriku seisukohast lähtudes jäid paljud laenutehingud keskajal paratamatult juudi soost pankurite pärusmaaks – nende usuline traditsioon ei keelanud kristlastele intressiga raha laenata. Siiski esines ka judaismis vaateid, mis lubasid kristlastele intressiga laenu anda vaid äärmisel juhul. Järeldada aga, et keskaegses rahandusajaloos valitses tänapäevase liberaalse majanduskeskkonnaga harjunud inimese seisukohast piiratud mõtlemine, oleks ekslik. Selle üheks näiteks on kasvõi majandusteadlane ja teoloog Martín de Azpilcueta (1491–1586), kes oli elu lõpuni liigkasuvõtmise vastane, aga sõnastas iseseisvalt raha kvantiteediteooria ning jõudis väga lähedale tänapäeva majandustehingute lahutamatu osa, raha ajaväärtuse mõtestamisele.

Suur muutus vaadetes liigkasuvõtmisele tuli reformatsiooniga 16. sajandil. Šveitsi
usureformaator John Calvin (1509–1564) kinnitas, et Vanas Testamendis olev intresside võtmise keeld kehtib ainult juutide kohta ja kristlased võivad seda teha, peaasi, et nad on õiglased ja näitavad majandustehingutes üles ligimesearmastust. Kohalikud võimud koos kirikuga võisid ise määrata intresside ülemmäära ja näiteks 1543–1557 oli Genfis selleks 5% aastas. Calvini arvates oli raha samasugune vahend nagu maa, masin või tööriist, mille eesmärk oli tuua kristlikule kogukonnale kasu. Pärast sadu aastaid piiranguid võisid Genfi pankurid teenida laenudelt intresse ilma süütundeta ja kartmata, et kirik neid hukka mõistab.

Alates 16. sajandist defineeritakse liigkasu peamiselt kui liiga kõrgete intresside võtmist.
Katoliku kirik pehmendas oma vaateid liigkasuvõtmisele 19. sajandil, rõhutades siiski, et intressid peavad olema mõõdukad. Enamasti puuduvad kirikutel tänapäeval seisukohad
intressimäärade piiride suhtes, kuigi arutelud intressimäärade õigluse üle ligimesearmastuse
kontekstis on küllaltki sagedased.

Kui aastasadu olid majandus ja religioon olnud omavahel seotud, siis poliitökonoomia sünd ja
modernismiajastu majandusteadus lahutas need. Šoti filosoof ja vaba turumajanduse isa Adam Smith (1723–1790) väitis oma põhiteoses „Uurimus rahvaste rikkuse olemusest ja põhjustest“, et intresside võtmine on vajalik ja kasulik, kuid ta pooldas siiski teatavaid ülemmäärasid. Inglise filosoof Jeremy Bentham (1748–1832) arvas, et Smith on intressimäärade suhtes liiga piirav, ja uskus, et mistahes lepingusuhetesse astumist võib takistada vaid inimese tahe. Paljud mõjukad majandusteadlased on pärast seda väitnud, et kiriku soov reguleerida liigkasuvõtmist oli turuloogikat arvestades ebamõistlik. Modernistliku ajastu majandusteadlastest on keskaegse liigkasuvõtmise idee taga ratsionaalse mõtte leidnud John Maynard Keynes (1883–1946), keda on nimetatud makroökonoomika isaks. Keynesi hinnangul oli kiiduvääne, et keskaegne skolastikute mõtteviis toetas investeerimisriski õiglast tasustamist ja piiras säästude väljalaenamist. See sobis hästi kokku tema põhimõttega investeerimise olulisusest ja säästmise vähendamisest.

Kuid kas ajalooline diskussioon liigkasuvõtmise üle õpetab meile midagi kasulikku ka
tänapäeval? Majanduseetik ja teoloog D. Stephen Long (1960) on selgitanud, et kokkuvõttes väljendas kiriku ajalooline seisukoht liigkasuvõtmise suhtes ideed, et väärtust ei tooda mitte raha, vaid inimesed. Paljude rahaliste otsuste taga on inimeste elud ja saatused – ja mitte üksnes hästi hakkama saavate, vaid ka puudust kannatavate inimeste saatused. Kaastunne puuduses vaevleva kaasinimese vastu, sotsiaalse vastutuse tajumine ja õiglus majandustehingutes on aga olulised kristlikud voorused.

Kui mõeldakse, et raha teenib raha, siis ei panda enam ühel hetkel tähele, et puhtad kontoriruumid ei teki iseenesest, vaid keegi koristab neid. Unustatakse, et toit meie laual on kellegi kasvatatud, toodetud, pakendatud ja kauplusesse veetud ning et kogukonna heaolu
mõjutab ühel hetkel ka meie isiklikku heaolu. Tänapäevased rahalised tehingud on keerukad ja kiire igapäevaelu keskel on paljudel raske aru saada, mis täpselt toimub hoiustatud rahaga või
investeeringutega kapitaliturgudel. Võib ju mõelda, et investeeringute tootluse või
laenuintresside küsimus puudutab vaid väikest osa ühiskonnast, kuid Eestis on praegu ligikaudu pool miljonit teise pensionisamba investorit, kelle investeeringu eesmärk on võimaldada paremat hakkamasaamist pensionipõlves. Pensionifondis olev raha investeeritakse erinevatesse instrumentidesse – näiteks ettevõtete aktsiatesse, võlakirjadesse (mis on laenusarnane toode) või edasi teistesse fondidesse – ning mingil hetkel puutub osa investeeringutest ikkagi kokku inimeludega ja mõjutab neid.

Kui näha raha taga rohkem inimest, siis on võimalik liikuda sammuke lähemale sellele
põhjusele, mis on pannud kristlikke mõtlejaid aastasadu liigkasuvõtmise küsimustele mõtlema ja millest nad juhinduvad siiani. Ehk aitab kaasinimese tähelepanemine paremini arutleda ka selle üle, kas mingi kindel intressimäär, investeering või laenutehing on kristliku traditsiooni kontekstis moraalne või mitte, isegi kui see on täiesti seaduslik ja kasumlik.

Olen huvitatud antud teemal arutlema >