Jumala tahte äratundmine

See on oluline küsimus, millele võib olla lihtsam vastata, kui sageli arvatakse. Hoolimata konkreetsetest juhtumitest, kus Jumalikku juhatust anti imeliste märkide kaudu (nt Giideon Kohtumõistjate 6. peatükis või apostlid Apostlite tegude 1. peatükis), inglite sõnumitoojate kaudu, kes rääkisid Jumala nimel (nt Apostlite teod 1:10-11; Apostlite teod 10:22) või otseste ilmutuste kaudu nägemuste ja unenägude kaudu (nt Apostlite teod 16:9-10), annab Pühakiri meile ka üksikasjalikke juhiseid ja näiteid selle kohta, kuidas Jumala tahet oma igapäevaelus eristada.

Kuigi me kõik eelistaksime juba mainitud imelisi ilminguid kogeda, ei lubanud Jumal kunagi, et sellised ilmingud oleksid tavaline kristlik kogemus, vaid julgustab hoopis igaüht meist temaga vaimsete vahendite ja tähelepanelikkuse kaudu suhtlema. Jaakobus kinnitab meile, et “kui kellelgi teist puudub tarkus, siis ta palugu Jumalalt, kes annab kõigile heldelt ja laitmatult, ja see antakse teile” (Jaakobuse 1:5).

Suurim takistus igaühel Jumala tahte mõistmisel ja aktsepteerimisel oma elu jaoks on alateadlik (või isegi teadlik) eelarvamus omaenda tahte ja eelistuste suhtes. Paulus selgitab Roomlastele 12:1-2, kuidas see toimib: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“

Paulus annab meile kaks eeltingimust Jumala tahte tundmiseks: 1) me peame olema valmis end täielikult ohverdama ja 2) meie mõtteprotsessid ei saa põhineda maistel väärtustel ja loogikal, vaid need peavad muutuma vaimse uuendamise kaudu. Jeesus andis meile täiusliku eeskuju, kui ta palvetas: „Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“ (Matteuse 26:39)

Seega saame Jumala tahte oma elu jaoks leida vaid siis, kui oleme valmis täielikult teelt kõrvale astuma ja alandlikult vastu võtma mis tahes suuna, mille Jumal meile annab. See protsess mitte ainult ei tõota valgustust meie meeltele, vaid muudab ka meie südameid!

Uuest Testamendist näen vähemalt nelja erinevat teed, mille kaudu Jumal annab meile teadmisi oma tahtest.

1. Pühakiri

2Timoteosele 3:16–17 saame teada, et „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.“ Osa sellest ettevalmistusest on Jumala tahte mõistmine ja siin on Pühakiri meie suurim selge juhise ja juhatuse allikas:

i. Õpetamine. Mõnikord on Jumala tahe konkreetselt määratletud: nt „See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid…“ (1Timoteosele 2:3–5) ja „Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus…“ (1Tessalooniklastele 4:3).

ii. Noomimine ja parandamine. Mõnikord parandab Pühakiri nii hoiakuid kui ka tegusid: nt „Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees.“ (Jaakobuse 1:19–20)

iii. Õigluses kasvatamine. Heebrealastele 5:11–14 õpetatakse, et Jumala sõna algtõdede pidev kasutamine valmistab Kristuses küpset inimest ette eristama head kurjast – samamoodi nagu pidev piima tarvitamine valmistab imikut ette tahke toidu jaoks. Kui järgime Uues Testamendis antud elupõhimõtteid, hakkame nägema nende rakendamist konkreetsetes olukordades oma elus, millel ei pruugi olla selget vastet Uue Testamendi näidete hulgas.

Näiteks võime teada, kuidas kohelda oma tööandjaid või töötajaid, rakendades orjadele ja isandatele antud põhimõtteid (Efeslastele 6:5–9), ja samamoodi saame teha kindla otsuse mitte tarvitada meelelahutuslikke narkootikume, isegi kui nende tarvitamist Pühakirjas otseselt ei käsitleta, rakendades põhimõtteid, mis keelavad meil oma keha üle kontrolli anda ilmalikele impulssidele (1Korintlastele 6:12–14; Efeslastele 5:18).

2. Palve (ja paastumine)

Johannese 15:7 ütles Jeesus oma jüngritele: „Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile.” (mõistes muidugi, et nad peavad olema viinapuu küljes – st temaga ühenduses). Johannes selgitas seda lähemalt 1Johannese 5:14: „Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid.” Seega on teine ​​viis Jumala tahte teadasaamiseks pühenduda oma palvetele ja vaadata, mis juhtub – kui meie palve on kooskõlas Jumala tahtega, siis see juhtub; aga kui mitte, siis me tunneme Jumala tahte ikkagi tema eitava vastuse kaudu.

Nagu juba mainitud, palus Jeesus Ketsemani aias oma Isalt, et karikas temalt ära võetaks, ja Jumal vastas talle, lubades sõduritel tulla – Jumala tahe oli sündinud. 2. Korintlastele 12. peatükis palvetas Paulus kolm korda, et „tema ihus olev vai” ära võetaks, aga see jäi püsima – Jumala tahe sündis. Kui me palume Jumalalt midagi konkreetselt, kaheldes tema vastuses, oleme „kaksipidise meelega” ja „ei tohiks Issandalt midagi oodata ega vastu võtta”. (Jaakobuse 1:6–8)

Nii Pauluse kui ka Jeesuse eeskujust näeme, et Jumala tahte eest palvetamine võib mõnikord olla protsess, mis võib võtta veidi aega ja näib ühendavat Jeesuse manitsuse kolm elementi: „paluge, otsige ja koputage” – kui „ukse avamine” on tegelikult võimalus või õnnistus, siis on olemas küsimise, otsimise ja koputamise protsess, millele järgneb vastuvõtmine, leidmine ja ukse avamine. Apostlite tegude 13:1–3 lisasid Antiookia koguduse juhid oma palvetele paastu ja Püha Vaim juhatas neid spetsiaalselt Pauluse ja Barnabase misjonireisile saatmiseks. Jumal saab Püha Vaimu kaudu meie südamesse panna konkreetseid ideid ja plaane ning me näeme nende jumalikku päritolu Jumala õnnistuses nende edu puhul.

3. Planeerimine

Roomlastele 1:11–13 jagab Paulus roomlastele, kuidas ta plaanis nende juurde mitu korda tulla, kuid tal takistati seda tegemast. On huvitav märkida, et Paulus ei olnud pettunud ja jätkas plaanide tegemist, isegi kui asjad ei läinud nii, nagu ta oli lootnud. Paulus uskus seda, mida ta kirjutas Roomlastele 8:28: „… neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.“

Roomlastele 15:20–23 annab meile suurema ülevaate, kus näeme, et kuigi Pauluse plaanid lükati edasi, anti talle see, mida ta oma südames kõige rohkem soovis – kuulutada evangeeliumi nii paljudele kui võimalik. Jumal ei tahtnud, et Paulus lahkuks Makedooniast enne, kui tal poleks selles piirkonnas enam kohta, kus jutlustada. Jaakobuse 4:13–17 õpetab meile, kuidas peaksime alati planeerima, alustades sõnadega „Kui see on Issanda tahtmine, siis ma … [teen seda või teist]“ ja Õpetussõnad 16:3 ütleb meile: „Veereta oma tööd Issanda peale,
siis su kavatsused lähevad korda.“

4. Vaim teistes

Selle artikli raames ei ole võimalik piisavalt kirjeldada paljusid Piibli õpetussõnu, mis räägivad nõu otsimisest. Kaks sellist õpetussõna on:

„Kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas, aga kus on palju nõuandjaid, seal on abi.“ (Õpetussõnad 11:14)
„Tark mees on tugev ja teadja mees tugevdab oma jõudu. Sest targal juhtimisel sa võid pidada sõda, ja võit on seal, kus on rohkesti nõuandjaid.“ (Õpetussõnad 24:5-6)

Igal koguduse liikmel on potentsiaal saada Pühalt Vaimult arusaamist ja me peame austama Tema võimet iga inimese kaudu tegutseda. 1Korintlastele 6:4 räägib tavaliste kristlaste määramisest kirikus liikmete vaheliste vaidluste lahendajateks. Apostlite tegude 15:33–40 ütleb, et vennad kiitsid Paulust ja Siilast ning saatsid nad teele, erinevalt Barnabasest ja Johannes Markusest, kes näisid lihtsalt Küprosele koju lahkuvat ilma heakskiiduta. Apostlite tegude 18:27 tahtis Apollos minna Ahhaiasse ja vennad julgustasid teda seda tegema. 1Korintlastele 1:10 räägib sellest, et kõik vennad olid ühel meelel ja mõtetes ning üksteisega ühel meelel.

Seetõttu peame tõsiselt kaaluma teiste koguduse liikmete arvamusi ja mõtteid oma elu kohta, et saaksime kasu Jumala antud tarkusest. Pidage meeles: „Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohvetiandi, katsuge läbi kõik, pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest!“ (1Tessalooniklastele 5:19–21)