Kas keegi päriselt tunneb mind?

Üksindusest rääkides mõtleme sageli inimesele, kes elab üksi või kellel pole lähedasi. Aga elu on näidanud, et üksindus ei küsi, mitu inimest sinu ümber on.

Võib juhtuda, et inimene läheb õhtul tühja koju ja tunneb vaikust, mis muutub iga päevaga veidi raskemaks. Aga sama hästi võib ta istuda suure sünnipäevalaua ääres, käia igal pühapäeval kirikus või töötada avatud kontoris ning tunda siiski, et keegi ei tea, mis tema südames tegelikult toimub.

See on üksinduse kõige raskem vorm. Mitte see, et oled füüsiliselt üksi, vaid see, et tunned end nähtamatuna.
Võib-olla oled isegi proovinud oma mõtteid jagada, aga sind ei mõistetud. Või oled saanud haiget ning otsustanud, et edaspidi on lihtsam oma südant mitte avada. Nii õpime rääkima sellest, mida tegime, aga mitte sellest, mida tunneme. Räägime oma tegemistest, kuid mitte oma hirmudest. Aastate jooksul võib sellest saada harjumus, mille keskel tunneme end üha üksikumana.

See ei ole märk nõrkusest. See on midagi väga inimlikku.

Me oleme loodud kuuluma

Piibli alguses on üks huvitav lause. Enne, kui maailmas oli pattu, kannatusi või katkiseid suhteid, ütles Jumal:

„Inimesel ei ole hea üksi olla…”
– 1Moosese 2:18

Need sõnad ütlevad midagi väga olulist inimese kohta. Vajadus olla nähtud, mõistetud ja armastatud ei ole meie nõrkus. See on osa sellest, kuidas Jumal meid lõi.

Me võime olla väga iseseisvad, edukad ja toimekad, kuid kusagil südame sügavuses vajame ikka kedagi, kelle kõrval ei pea kogu aeg tugev olema.

Sellepärast teeb üksindus nii haiget. See puudutab midagi, mille Jumal ise meie sisse pani.

 

Miks on nii raske oma südant avada?

Kui üksinduse põhjuseks oleks ainult inimeste puudumine, oleks lahendus lihtsam – leiame rohkem inimesi. Koguduse pere on koht, kuhu alati oodatakse inimesi. Mitte, et inimesed koguduses oleks täiuslikud või teeks kõike alati hästi, aga neil on vähemalt tahe tervitada ja võtta enda sekka uusi inimesi. Algul on nad uue tulija jaoks muidugi võõrad, aga nendega saab lihtsalt sõbraks.

Aga enamasti ei ole asi ainult selles, et inimesi ei oleks.

Sageli kardame, et kui inimesed näevad meid sellistena, nagu me tegelikult oleme, siis nad ei mõista meid. Või veel hullem – nad lükkavad meid tagasi.

See hirm paneb meid ehitama nähtamatuid müüre. Väljastpoolt võib kõik tunduda korras. Naeratame, vestleme, täidame oma kohustusi. Aga seesmiselt jääme üksi.

Huvitaval kombel ei tee seda ainult inimesed, kes ei usu Jumalasse. Ka kogudustes võib inimene tunda end väga üksikuna. Ta laulab teistega samu laule, kuulab sama jutlust, aga läheb koju tundega, et keegi ei tea, kuidas tal tegelikult läheb.

See ei tähenda tingimata, et kogudus oleks läbi kukkunud. Sageli tähendab see lihtsalt seda, et inimesed õpivad alles üksteist usaldama.

 

Jumal tunneb sind enne, kui oskad ennast sõnadesse panna

Üks Piibli ilusamaid mõtteid on kirjas Psalmis 139:

„Issand, sina uurid mind läbi ja tunned mind.”
– Psalm 139:1

See tähendab, et enne kui keegi teine sind täielikult mõistab, on olemas Keegi, kes juba mõistab.

Jumal näeb neid küsimusi, mida sa pole kellelegi rääkinud.

Ta näeb ka neid pisaraid, mis jäid teiste eest peitu.

Ja ometi ei pöördu Ta sinust eemale.

See on võib-olla üks suurimaid erinevusi Jumala ja inimeste vahel. Meie armastame sageli siis, kui mõistame. Jumal armastab juba enne.

Seepärast algab üksindusest tervenemine sageli mitte sellest, et leiame kohe uued inimesed, vaid sellest, et avastame: ma ei ole tegelikult kunagi olnud päriselt üksi.

 

Aga Jumal ei tahtnud, et jääksime ainult Tema juurde

Siinkohal võiks arvata, et kui Jumal on meiega, siis pole inimesi enam vajagi.
Piibel ütleb aga midagi muud.

Esimesed kristlased ei kogunenud ainult selleks, et koos laulda või õpetust kuulata. Nad jagasid oma elu. Nad sõid koos, palvetasid koos, rõõmustasid ja nutsid koos.

Paulus kirjutab:

„Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.”
– Galaatlastele 6:2

Need sõnad peidavad endas ühte lihtsat tõde: koormat ei saa aidata kanda inimene, kes ei tea, et see olemas on.

See on koht, kus meist igaühel tuleb teha väike, aga julge samm. Mitte rääkida kogu oma elu kõigile, vaid leida vähemalt üks usaldusväärne inimene, kelle ees võib maski ära võtta.

Sageli ei kao üksindus siis, kui meie ümber on rohkem inimesi.

Ta hakkab kaduma siis, kui meie elus on vähemalt üks inimene, kelle ees ei pea kogu aeg hästi hakkama saama.

 

Võib-olla ootab keegi just sind

Selle teema juures on veel üks mõte, mis mind alati puudutab.

Kui tunneme end üksikuna, ootame sageli, et keegi märkaks meid.

See on täiesti loomulik.

Aga mõnikord kasutab Jumal just meie enda kogemust selleks, et märgata kedagi teist.

Võib-olla istub ka sinu kõrval inimene, kes tunneb täpselt sedasama.

Võib-olla muudab üks siiras küsimus – „Kuidas sul päriselt läheb?” – rohkem, kui sa oskad arvata.

Jumal ehitab oma kogudust just niimoodi. Mitte täiuslike inimeste kaudu, vaid inimeste kaudu, kes julgevad üksteist päriselt näha.

Üksindusel ei pea olema viimane sõna

Üksindus võib panna meid uskuma, et me ei kuulu kuhugi.

Jumal ütleb midagi muud.

Ta ütleb, et sa oled loodud suhte jaoks.

Kõigepealt suhteks Temaga. Selliseks suhteks, kus sa ei pea midagi tõestama ega varjama. Kus sind tuntakse täielikult ja armastatakse ikkagi.

Ja seejärel suhteks inimestega. Mitte täiuslike inimestega, vaid inimestega, kes õpivad koos sinuga armastama, andestama, kuulama ja üksteise koormaid kandma.

Kui sa tunned end täna üksikuna, siis ära usu mõtet, et nii jääbki.

Mõnikord algab väljapääs ühest ausast palvest.

Mõnikord ühest avatud vestlusest.

Ja mõnikord sellest, et julged uskuda: Jumal on sulle lähemal, kui sa praegu tunned, ning Ta valmistab tasapisi teed ka nende inimesteni, kellega sa ei pea enam olema üksi.