Mõtteid 2. Moosese ja 3. Moosese raamatust

Kui me avame Vana Testamendi ja hakkame lugema Moosese raamatuid, siis võime end tabada mõttelt, et mis on seal see mida me peaksime endaga kaasa võtma. Kas tegemist on Iisraeli rahva ja riigi varajase ajalooga? Kas seal on esimesed seadused, millest kristlased peaksid kindlasti lähtuma? Või on seal peidus midagi muud, hoopis olulisemat?

Just sellele püüab keskenduda allolev mõttearendus. Mida jumal meilt, kristlastena, tahab, on tema plaani usaldamine ja tema õpetuse järgimine. Ka siis kui me ise ei saa hästi aru miks see võiks meile hea olla. Just sellest räägibki 2. Moosese raamat läbi koguduse telgi rajamise loo. Samuti on see hea õpetlik lugu sellest, et läbi ühtsuse ja selle ehitamise suudab kogudus ellu viia suuri tegusid. Sest kindlasti ei olnud sellise uhke pühapaiga rajamine kõrbesse mitte kerge ettevõtmine.

3. Moosese raamat aga annab aimu kui kõrge hind on meie patulunastusel ning mida rahvas pidi enne Jeesuse maa peale tulekut tegema, et elama jääma. Sidudes Uue Testamendi teadmised sellega, mida loeme Vanast Testamendist, oskame ehk enamgi hinnata seda ohvrit mida Jeesus meie heaks tegi. Samuti on 3. Moosese raamat hoiatav eeskuju sellest milline vastutus ja roll on vaimsetel juhtidel, tänapäeva kontekstis koguduse liidritel, ning millised on tagajärjed kui nad astuvad üle moraalinormidest ja Jumala kehtestatud reeglitest.

Kuid hakkame vaikselt otsast peale ja vaatame kahte sarnast kirjakohta 2. Moosese raamatust ning seda, mida need meile ütlevad.

2. Moosese 25: 1-2
Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Ütle Iisraeli lastele, et nad tooksid mulle tõstelõivu; igaühelt, kes annab heast südamest, võtke minu tõstelõivu…

2. Moosese 35: 4-5
Ja Mooses rääkis kogu Iisraeli laste kogudusega, öeldes: „Issand on käskinud ja öelnud nõnda: Võtke sellest, mis teil on, Issandale tõstelõivu; igaüks, kes heast südamest tahab anda, toogu Issandale tõstelõivuks kulda, hõbedat, vaske…

2. Moosese raamatus võib kahel korral näha kirjeldust koguduse telgist, selleks tarvilikeks materjalidest ning sellest kuidas midagi tuleb ehitada ja paigutada. Samas ei ole tegelik
tähelepanu mitte sellel, kuidas midagi välja nägi, kui suur oli või kus paiknes, vaid millelgi palju olulisemal.

Kuigi kaks pikka kirjeldust võivad näha välja sarnased, on ometi nende sisud erinevad. Esimesel korral annab Jumal detailsed instruktsioonid Moosesele kuidas midagi teha tuleb ning millest. Samuti juhendab Jumal Moosest kellele mingi ülesanne anda tuleb.

Teine kord, mis tundub kordusena, räägib aga sellest kuidas Mooses need juhised rahvale edasi andis ning Jumala juhatatud mehed ülesannete eest vastutama pani. Kuidas rahvas vastavalt nõudmistele tõi tõstelõivu ning valmistas koguduse telgi täpselt Jumala instruktsioone jälgides. Tõstelõiv on lühidalt öeldes annetus kogudusele, mida meie peame tänapäeval kümniseks. Toona annetas rahvas lisaks rahale ka kulda, hõbedat, vaske, lõnga, loomanahku, puitu ja muud tarvilikku mida oli tarvis koguduse telgi ja seal sisalduva ehitamiseks. (Tõstelõivu seos kümnisega on toodud välja ka 4. Moosese 18:26)

Seda võib vaadelda kui Jumala katset Iisraeli rahvale, kas nad on valmis temale kollektiivselt järgnema ning täitma tema antud instruktsioone ja käske täht-tähelt, ilma selles kahtlemata ning teda usaldades. See on üks nendest katsetest, olulistest katsetest, mis Iisraeli rahval õnnestus sooritada, kuid mitte igale katsele ei järgnenud õnnestumine.

Kollektiivse ebaõnnestumise näite võib leida samast 2. Moosese raamatust, enne koguduse telgi ehitamist, kus rahvas Moosese äraolekul kannatamatuse najal õhutas Aaronit tegema
kuldvasika. Mis näitas, et kuigi Iisrael oli valmis Jumalale järgnema, ei suudetud seda alati teha. Ja igale ebaõnnestumisele, kõrbes ja hiljem, järgnesid ka tagajärjed.

3. Moosese raamatu alguseks on kogude telk valmis saanud ning nüüd annab Jumal läbi Moosese rahvale teada kuidas ja millega teda koguduse telgis teenida tuleb. Samuti on oluline koht sellel, kes saavad preestriteks ning kuidas nad end üleval peavad pidama ja mida teenimise käigus tegema. Tegemist oli karmi korraga, mille vastu eksimise tagajärgi saame lugeda järgnevast kirjakohast.

3. Moosese 10: 1-2
Aga Aaroni pojad Naadab ja Abihu võtsid kumbki oma sütepanni ja tegid neisse tule, panid selle peale suitsutusrohtu ja tõid Issanda ette võõra tule, mida ta neid ei olnud käskinud teha. Siis läks Issanda eest välja tuli ja põletas neid, nõnda et nad surid Issanda ees.

See kirjakoht näitab, et Issand võtab enda teenimist väga tõsiselt ning ei salli kui eksitakse selle vastu kuidas ta on palunud ennast teenida. Eriti ränk on olukord siis, kui eksivad preestrid, kes peavad olema rahvale eeskujuks ning toimetama lepitust Jumala ja rahva vahel. Just seetõttu, et eksisid ülempreestri pojad, võib eeldada, et karistus oli kohene ja karm. Selleks, et meelde tuletada Aaronile ja teistele tema poegadele kui oluline roll on neil kanda.

Peamine roll, nagu öeldud, oli preestritel lepituse toimetamine rahva ja Jumala vahel. Ja lepituse toimetamine toimus läbi erinevate ohvrite. Nendeks olid põletusohvrid, roaohvrid, tänuohvrid, patuohvrid ja süüohvrid. Jättes kõrvale roaohvrid, olid ohverdusteks reeglina erinevad loomad; veised, lambad ja kitsed. Kohati võib 3. Moosese raamatut olla päris keeruline lugeda, mõeldes kui palju räägitakse loomade ohverdamisest ning kui palju oli neid loomi, keda reaalselt ohvrialtarile toodi.

Kuid see kõik täidab oma eesmärki. Teati tollal, ja teatakse praegu, et patu hind on surm. Kuna keegi, loogiliselt võttes, surra ei soovi, on vaja, et keegi patusüü ja surma enda kanda võtaks. Sellest ka loomade ohverdamine, kes omaniku süü enda peale võttis ja siis altaril ohvriks toodi. Kuna aga inimesed ikka ja jälle eksivad ning seega ka pattu langevad, tuli tuua jälle ja jälle ohvreid. Toimus lõputu tsükkel. Selleks, et sellest tsüklist välja tulla, saatiski Jumal ühel hetkel oma poja Maa peale, et tuua viimane, ühekordne ja lõplik ohver, et pärast seda enam ühtegi ohvrit uuesti tooma ei pea.

Kokkuvõtteks

Jumala plaani tasub usaldada, ka siis kui see tundub meile endale keeruline ja segane. Seadusi ja tarkusi, mis kirja pandud, tuleb aga järgida, sest need on sündinud aastasadade ja tuhandete pikkuse kogemuse tagajärjel ja ei ole kirja pandud ilmaasjata. Nende seaduste ja tarkuste õpetamisel ja järgmisel on oluline roll aga juhtidel, kes peavad ennast eriti jälgima, sest nad on nii eeskujuks kogudusele kui ka omamoodi sidemeks koguduse liikmete ja Jumala vahel. Võtmata ära midagi isiklikust sidemest iga koguduse liikme ja Jumala vahel.

Olen huvitatud antud teemal arutlema >

• Emmons, R. A. (2003). The Psychology of Gratitude. Oxford University Press.
• McCraty, R., Atkinson, M., Tiller, W. A., Rein, G., & Watkins, A. D. (1995). The effects of emotions on short-term power spectrum analysis of heart rate variability. American Journal of Cardiology, 76(14), 1089-1093.
• Algoe, S. B., Gable, S. L., & Maisel, N. C. (2008). It’s the Little Things: Everyday Gratitude as a Booster Shot for Romantic Relationships. Personal Relationships, 17(2), 217–233.