Kuidas tulla toime ebaõiglusega?

Piibel ei paku ebaõigluse peale kiireid lohutavaid loosungeid. Ta ei eita valu ega käsi teeselda, et kõik on korras. Vastupidi — Piibel tunnistab, et ebaõiglus on päris, valus ja sageli segadust tekitav. Aga samas pakub ta teistsugust vaadet sellele, kuidas selles olukorras edasi elada nii, et süda ei läheks kibedaks.

Ebaõiglus ei tähenda, et Jumal ei näe

Üks esimesi mõtteid, mis ebaõigluse hetkel võib tekkida, on tunne, et keegi ei märka. Et tõde jääb varju ja vale jääb peale. Piibel kõneleb sellele otse vastu.

Sest ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses.

– Psalm 96:13

See ei tähenda, et kõik lahendused tuleksid kohe või meie ajakava järgi. Aga see tähendab, et ükski ebaõiglane olukord ei jää Jumala silmis märkamatuks. On lohutav teada, et isegi siis, kui inimlik õigussüsteem või suhted alt veavad, ei ole me nähtamatud.

Õigus kätte maksta ei too rahu

Kui meid on koheldud ebaõiglaselt, tekib loomulik soov ennast kaitsta, tõestada, vastata samaga. Mõnikord isegi kätte maksta. Piibel ei tee nägu, et seda tunnet ei eksisteeri — aga ta hoiatab, kuhu see tee viib.

Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: “Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” – nii ütleb Issand.
– Roomlaste 12:19

Kättemaks lubab õiglust, aga jätab sageli hinge veel suurema rahutuse. Kui me seome oma sisemise rahu sellega, kas teine inimene „saab oma karistuse”, siis jääb meie süda sõltuvusse olukorrast, mida me ei kontrolli. Jumala kutse ei ole passiivsus, vaid usaldus: sa ei pea ise õiglust välja pressima.

Õiglane olemine ei tähenda vaikimist

Ebaõiglusega toimetulek ei tähenda, et peaksime kõike taluma või vaikides alla neelama. Piiblis on palju hääli, mis räägivad tõe nimel — rahulikult, ausalt ja väärikalt.

Ava oma suu keeletu heaks, õiguse tegemiseks kõigile põlatuile!
– Õpetussõnad 31:8

On olukordi, kus on õige rääkida, seista enda või teiste eest, otsida lahendusi. Küsimus ei ole selles, kas me reageerime, vaid kuidas. Kas vihast ja kibedusest või sisemisest kindlusest, et tõde ei vaja karjumist, et kehtida.

Jumal on eriti ligidal neile, keda on haavatud

Ebaõiglus jätab jälje. See võib murda usaldust, tekitada väsimust ja tuua kaasa sisemise küsimuse: kas minuga on midagi valesti? Piibel vastab sellele hellalt.

Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.
– Psalm 34:19

Jumal ei seisa ebaõigluse hetkel kaugel ja neutraalselt. Ta on lähedal just seal, kus inimene tunneb end väikese, valesti mõistetuna või haavatuna. See teadmine ei tee olukorda olematuks, aga see hoiab südame murdumast lootusetuseks.

Lõplik õiglus ei ole meie kanda

Üks kõige raskemaid, aga vabastavamaid mõtteid Piiblis on see: me ei pea ise kõike õigeks tegema. On asju, mida me ei saa lahendada, selgitada ega tagasi pöörata.

Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust”; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt
–1Peeruse 2:22-23

See annab meile loa elada edasi ilma, et kogu elu keerleks selle ümber, mis oli ebaõiglane. See ei tähenda unustamist, vaid usaldamist — et tõde ei kao, isegi kui ta praegu ei võida.

Kuidas edasi minna?

Ebaõiglusega toimetulek ei ole ühekordne otsus, vaid protsess. See algab aususest — tunnistades, et see tegi haiget. See jätkub usaldusega — et sa ei ole üksi ega nähtamatu. Ja see küpseb rahus — kui süda õpib lahti laskma vajadusest kõike ise kontrollida.

Sa ei pea õiglust välja võitlema oma hinge hinnaga.
Sa ei pea kibedust kaasas kandma, et oma valu tõestada.
On võimalik hoida süda pehme ka maailmas, mis ei ole alati õiglane.
Ja just see ongi vaikne, aga tugev vastus ebaõiglusele.