Enesepettus või tõde

Kas ma näen end selgelt?

Mõnikord on elus hetki, kus me mõtleme: “Miks ma ikka ja jälle samadesse mustritesse langen?” või “Miks ma ei muutu nii, nagu tahaksin?” Sellistel hetkedel võib tekkida arusaam, et me ei pruugi alati olla iseenda suhtes päris ausad. Meie mõtted ja tunded võivad meid petta — ja see on osa inimeseks olemisest.
Hea on tõdeda, et me ei pea kõike üksinda mõistma ega lahendama. Piibel on nagu peegel, mis ei mõista hukka, vaid näitab suunda — selleks et võiksime kasvada, muutuda, puhastuda, terveneda.

“Südames on petlikkus” — miks me ei saa iseendast alati aru?

“Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud – kes suudab seda mõista?”

– Jeremija 17:9

See piiblikoht ütleb otse: inimese süda võib meid petta. Meie motiivid, õigustused ja soovid võivad tunduda siirad, aga olla tegelikult isekad või ekslikud. Me võime arvata, et oleme “piisavalt head” või “paremad kui teised”, ent tegelikkuses ei märka, kui kaugel oleme armastusest, alandlikkusest või tõest.

Peegli ees seismine – Jumala Sõna kui tõe mõõdupuu

“Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.”
– Jaakobuse 1:23–24

Piibel kõrvutab Jumala Sõna peegliga. Kui loeme Jumala sõnu, aga ei luba neil end muuta, petame end. Me näeme hetkeks tõtt enda kohta, aga kui me ei tegutse selle järgi, muutub see kasutuks. Tõeline kasv ja muutumine algab siis, kui laseme Jumala Sõnal ennast peegeldada — ja võtame seda tõsiselt.

Me vajame teisi – ausus ja tagasiside kogukonnas

“Sõbra löögid on mõeldud siiralt, aga vihamehe suudlused on võltsid.”
– Õpetussõnad 27:6

Meie isiklik vaimulik kasv ei saa toimuda täielikult isoleeritult. Piibel julgustab meid elama kogukonnas, kus teised saavad meid ausalt tagasisidestada — olgu selleks lähedased usukaaslased, mentorid või pere. Tõeline sõber ei karda rääkida tõde, kui ta näeb, et me eksime. Just see aitab meil kasvada ja eemalduda enesepettusest.

Palve Jumala poole: “Näita mulle mind!”

“Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!”
– Psalm 139:23–24

Psalmi autor ei usaldanud ainult enda enesevaatlust. Ta palus, et Jumal näitaks talle seda, mida tema ise ei näe. See on alandlikkuse ja tarkuse märk — tunnistada, et meie enda pilk pole alati selge ja me vajame Jumalat, kes näeb meid täiesti läbi.

Kuidas vältida enesepettust ja kasvada tões?

• Loe Piiblit kui “peeglit”, mitte kui teoreetilist raamatut. Küsi: “Mida see tekst ütleb minu kohta?”
• Ole avatud ausale tagasisidele. Küsi lähedastelt: “Kas sa näed midagi minus, mida ma ise ei märka?”
• Palveta siiralt: “Näita mulle tõde enda kohta.” Jumal ei alanda meid, vaid vabastab.
• Ela kogukonnas, kus on ruumi aususeks ja armuks. Üksi jäädes pimedad küljed püsivad.

Lõpumõte

Enesepettus ei ole märk nõrkusest, vaid osa inimloomusest. Kuid Piibel kutsub meid välja pimedusest — mitte hukkamõistu kaudu, vaid tõe ja armastuse kaudu. Tõde ei ole alati mugav, aga see vabastab:

“…ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.”
– Johannese 8:32

Ole julge paluma, otsima ja kuulama. Tõde, isegi kui see on ebamugav, on Jumala kingitus — meie muutumiseks, tervenemiseks ja kasvamiseks.