Ühtsus – miks see on oluline ja kuidas seda hoida

Kristlikus õpetuses on ühtsus üks keskseid väärtusi – see tähendab mitte ainult rahulikku koosolemist, vaid ka sügavat hoolimist ja austust üksteise vastu, isegi siis, kui me ei ole kõiges ühel meelel.

Üks olulisemaid põhjuseid, miks ühtsus kannatab on see, et me unustame, kui oluline on see Jumala jaoks.

Jeesuse sügavaim palve – et me oleksime üks

“Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.”

– Johannese 17:20-21

See ei olnud lihtsalt üks palve – Jeesuse sügavaim soov oli näha oma järgijaid ühendatuna armastuses ja eesmärgis. Tema palve räägib sellest, et ühtsus kristlaste seas on tunnistus maailmale Jumala olemasolust ja armastusest. See kutsub meid üles vaatama teineteist mitte kui konkurente või vaenlasi, vaid kui kaaslasi teekonnal.

Kuidas ühtsust saavutada ja hoida? Me teame kogemusest, et see ei ole lihtne.

Ühtsus sünnib alandlikkusest, mitte sarnasusest

Me ei saa olla tõeliselt ühendatud lihtsalt sellepärast, et arvame ja mõtleme ühtemoodi. Piibel kutsub meid alandlikkusele ja kannatlikkusele, mis loob pinnase sügavamaks ühtsuseks.

“Nii manitsen teid siis mina, kes olen vang Issanda pärast, väärikalt käima kutsumise järgi, millega te olete kutsutud, kõige alanduse ja tasadusega, pika meelega, sallides üksteist armastuses, ja olles usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi.”
– Efeslastele 4:1–3

Ühtsus ei tähenda, et me oleme alati ühel nõul, vaid et me valime armastada ja austada üksteist ka siis, kui meil on eriarvamused. See tähendab, et me kuulame, andestame, ja teeme ruumi teise inimese ainulaadsusele.

Et luua, ehitada ja hoida ühtsust, ei saa keegi jääda kõrvaltvaatajaks.

Igaühel on oma osa – me täiendame üksteist

Üks ilusamaid kujundeid piiblis koguduse ühtsuse kohta on näide inimkehast – üks tervik, millel on palju eri funktsioonidega osi. Iga inimene on osa sellest tervikust:

“Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus.”
– 1 Korintlastele 12:12

Me ei pea kartma erinevusi. Ühtsus ei tähenda ühetaolisust – see tähendab kooskõla ja koostööd. Kui igaüks toob lauale oma anded, kogemused ja tugevused, sünnib midagi suuremat, kui keegi meist üksi suudaks luua.

Aga, miks siis ikkagi on ühtsus nii habras? Miks on nii raske saavutada ja hoida ühtsust ning head koostööd?

Mis lõhub ühtsust – ja kuidas seda hoida?

Piibel hoiatab, et lõhed ei teki iseenesest – need tulevad kibestumisest, uhkusest ja kuulujuttudest. Seepärast on oluline teadlikult valida rahu ja leppimise tee.

“Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega.”
– Roomlastele 12:18

Mõnikord ei saa me muuta olukorda või teise inimese käitumist, aga me saame valida, kuidas me reageerime. Ühtsus algab otsusest mitte lasta väikestel asjadel kasvada suureks vaenuks – ja olla esimene, kes ulatab lepitava käe.

Kokkuvõtteks

Ühtsus ei sünni iseenesest. See on valik ja elustiil, mille aluseks on armastus, alandlikkus ja austus. Jeesuse järgi elamine tähendab ka ühtsuse poole püüdlemist – mitte ainult koguduses või usuelus, vaid igapäevastes suhetes, kodus, tööl ja kogukonnas.

Olgu meie igapäevane palve ja praktika selline:
„Issand, aita mul olla rahutooja, mõistja ja ühendaja. Õpeta mind armastama ka seal, kus on raske, ja andestama seal, kus on valu. Tee minust ehitaja ja mitte lõhkuja!“