Heategu, mis tasub ära

Tõenäoliselt on meil kõigil kogemusi, kus heategu karistati teise inimese poolt ära. Maailm on alati suhteliselt karm koht olnud, aga praegusel ajal tundub see kohati lausa jõhkrana. Tundub, et paljud inimesed on justkui “välise moraalse maski” maha võtnud – mõtlevad, ütlevad ja teevad ilma igasuguse filtrita. Paraku ei jäta see kõik oma mõju avaldamata. Vahest tundub, et aitab – ma vastan samaga, ei mingit halastust ja olen täpselt sama omakasupüüdlik nagu teised.

Vabandust, et alustasin pisut tumedates toonides. Mulle meeldib mõte, et ma võin vastuvoolu ujuda. Kuigi ma näen palju kurja, siis ma ei lähe nimme sellega kaasa. Ja kuigi see ei pruugi – ma rõhutan sõna “pruugi”, aga võib – väga palju selles maailmas muuta, siis lõpuks on see pigem küsimus, kes ma tegelikult olen ja kes ma olla tahan.

Paljudele inimestele ei meeldi Jumal sellepärast, et Ta annab inimesele “tee” ja “ära tee” käsud. Me võime sellele vaadata ka hoopis teise nurga alt: Jumal tahab anda meile tõelise identiteedi – kes me oleme ja kelleks me saada tahame. Jah, võibolla on tõesti olemas inimesi, kes mõtlevadki, et ma tahan olla paha – vabandust sellise lihtsa formuleeringu pärast, aga sa mõistad mida ma öelda püüan. Aga neid on kindlasti vähemus.

Loomisloos on öeldud:

„Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.”
– 1Mooses 1:27

Jumal lõi inimese oma näo järele. Mida see tähendab? Mitte välimuselt, vaid olemuselt.

1Johannese kiri ütleb:

“Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“
– 1Johannese 4:16b

Jumal on armastus. Ja kuigi me mõistame armastust ilmselt erinevalt – muide piibel on märgatavalt rikastanud minu arusaama armastuse olemusest – kui mitmeid täiendavaid eritähendusi armastusel võib olla – ja need kõik on head. Vaatamata sellele, kuidas keegi armastust mõistab on ta sunnitud tõdema, et see on hea. Isegi kui keegi on armastuses pettunud ja mõtleb sellest ainult kui ideaalist, mida tegelikuses ei ekstisteeri, siis ta on sunnitud ikkagi möönma, et armastus oma täiuslikkuses on hea.

Niisiis, kui “Jumal on armastus” ja “Jumal lõi inimese oma näo järele”, siis mida me sellest järeldame? Ma julgeksin väita: see tähendab, et inimese olemuses on see headus olemas, aga tihtipeale on see sisemiste ja väliste mõjurite tõttu tuhmunud, mingisuguse kõdunenud kihi alla peidetud. Aga me ei ole oma olemuselt sellised. Ja see teine vaade nendele “tee” ja “ära tee” käskudele ongi see, et Jumal tahab meie olemuses oleva headuse poleerida säravaks. Ja usu mind, kui inimene selle headuse endas üles leiab, siis ta leiab üles väga suure osa oma tegelikult minast. Ükskõik, mis ümberringi toimub, me võime olla Jumala abiga need, kes me tegelikult oleme ja kes me olla tahaksime.

Seega heategu ei ole enam midagi, millele me ootame meile sobilikku reaktsiooni. Heateost saab meie identiteedi osa – sa lihtsalt oled see. Isegi kui see heategu karistatakse ära teise inimese poolt, isegi kui sa pead taluma ebaõiglust selle pärast.

Öeldakse, et Eesti inimene on usukauge. Jah ja ei. Kui me räägime religioonist, siis “jah”. Kui me räägime usust, mingisse kõrgemasse jõusse või väesse, siis “ei”. Minu isiklik kogemus ütleb, et enamus inimesi usub saatusesse, karmasse, mingisugustesse valitsevatesse seaduspärasustesse siin maailmas – et see, mida sa külvad, tuleb sulle kuidagi ringiga tagasi.

Ei ole ilmselt üllatus, kui me leiame ka piiblist, kirjast galaatlastele:

“…sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.“
– Galaatlastele 6:7

See, mida me teeme ei jää märkamata. Isegi, kui see jääb märkamata inimestel, siis ei jää see märkamata Jumalal. Ja kuigi meie heategu ei peaks olema motiveeritud tasust, siis on teadmine selle võimalusest meeldivaks boonuseks.

Õpetussõnad kõlavad:

“Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.“
– Õpetussõnad 11:25

Hakkan siinkohal otsi kokku tõmbama.

Minu mõtiskluse kesksel kohal oli heategu – hea tegemine. Heategu, kui midagi, mille allikas on meie olemuses. Inimene, kes on teinud head teab selle meeldivat mõju mitte ainult teisele, vaid ka iseendale. Miks see on nii? Annan siinkohal ehk liigagi lihtsa vastuse: sest Jumal on meid selliseks loonud, aga inimene on enda pahelisuses sellest olemusest distantseerunud. Mitte täielikult, aga siiski. Tõestus on ju igal sammul meie ümber.

Aga aeg ajalt me kogeme seda head siin ja seal – me tunneme selle mõju endal. See on meeldiv. Mis meil takistab olemast ise see, kes külvab head? Tegelikult mitte miski. Kui me teeme oma heateo ära – iga päev kasvõi ühe väikese, siis mõtle mis meiega juhtub? Heategu tasub ennast igal juhul ära!