Mida homne päev toob?

Meile meeldiks tulevikku ette teada.

Kui teaksime, et kõik läheb hästi, oleks palju lihtsam rahulikult edasi minna. Kui teaksime, et raske olukord lõpeb, oleks kergem seda praegu taluda. Kui teaksime, et mõne kuu pärast ootab ees midagi head, ei tunduks tänane ootamine ehk nii pikk.

Aga me ei tea.

Ja just teadmatus võibki muuta tuleviku hirmutavaks.

Samas on selles teadmatuses veel üks võimalus, mida me alati ei märka. Kui me ei tea, mis tuleb, siis ei tea me ka seda, mis head võib veel meie teel olla.

Võib-olla tuleb meie ellu inimene, keda me veel ei tunne. Võib-olla avaneb võimalus, mida me praegu isegi ette kujutada ei oska. Võib-olla jõuame kohta, mida täna peame võimatuks.

Me ei tea.

Teadmatus ei pea alati tähendama põhjust karta.

See võib tähendada põhjust loota.

Meie mõtted annavad tulevikule tähenduse

Tulevikku ei ole veel juhtunud, aga me elame sellest hoolimata selle mõtetega juba täna.

Kui mõtleme homsele ja kujutame ette peamiselt seda, mis võib halvasti minna, hakkabki tulevik tunduma ähvardav. Kui aga küsime endalt ka, mis võiks hästi minna, mida ma võiksin avastada ja millised võimalused võivad veel avaneda, muutub meie vaatenurk.

See ei tähenda, et peaksime ennast veenma, et kõik läheb kindlasti hästi.

See oleks lihtsalt järjekordne viis reaalsuse eest põgeneda.

Pigem võiksime õppida ütlema: „Ma ei tea, mis tuleb. Aga ma ei tea ka seda, mis head võib veel juhtuda.”

See on hoopis teistsugune viis ebakindlusega elada.

 

Aga mis siis, kui kõik päevad tunduvad ühesugused?

Tulevik ei pea alati olema suurte muutuste ootamine.

Vahel on elu lihtsalt… tavaline.

Esmaspäeval tööle, õhtul koju. Teisipäeval sama. Nädalavahetus tuleb ja läheb ning esmaspäev algab uuesti.

Mingil hetkel võib tekkida tunne: „Mis uut siin ikka oodata on? Kõik päevad on ühesugused.”

Aga võib-olla tasub sellisel hetkel vaadata oma elu hoopis teise nurga alt.

Kui tänane päev on üsna sarnane eilsele ja selles ei ole midagi suurt ega dramaatilist, võib see tähendada, et kõik on praegu päris hästi.

Me kipume märkama muutust ja pidama seda sündmuseks. Rahulikku elu aga sageli ei märka.

Hommik tuleb.

Lähedased on olemas.

Saad tööle minna.

Sul on võimalus teha oma asju.

Õhtul saad koju tulla.

Kõik ei ole täiuslik, aga midagi ei ole ka katki.

Me ei pea iga uut päeva ootama selleks, et selles juhtuks midagi erakordset. Mõnikord on hea päev lihtsalt päev, kus midagi halba ei juhtunud ja sa said rahulikult elada.

Võiksime küsida mitte ainult: „Mida head homne mulle toob?”, vaid ka: „Mida head on mul täna juba olemas?”

 

Kui elu on päriselt raske, ei piisa alati ootamisest

Samas on inimesi, kelle jaoks ei ole küsimus lihtsalt selles, et elu on rutiinne.

On olukordi, mis kestavad kuid või isegi aastaid.

Tööd ei leia. Suhe on katki. Majanduslik olukord on raske. Tervis ei luba elada nii, nagu tahaks. Mõni vana probleem kordub ikka ja jälle.

Sellises olukorras võib tekkida mõte: „Ehk muutub kunagi midagi, aga võib-olla ka mitte.”

Aga mõnikord ei muutu enne midagi, kui meie ise hakkame midagi muutma.

Piibel ei õpeta meile passiivset ootamist. Vastupidi. Paulus kirjutab:

„Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud.”
– Jaakobuse 2:17

See tähendab, et kui näeme oma elus midagi, mida saame muuta, siis ei pea me jääma ootama mingit erilist märki või imet.

Võime teha järgmise sammu.

Võime otsida uut lahendust.

Võime pidada selle raske vestluse.

Võime küsida abi.

Võime õppida midagi uut.

Võime tunnistada, et senine viis ei tööta ja proovida teist.

Võime teha seda koos Jumalaga, mitte ainult oma jõule toetudes.

Lootus ei tähenda lihtsalt, et ootame kõik läheb kohe hästi

Psühholoogias on lootust uuritud ka kui üsna praktilist mõtteviisi. Snyderi lootusteooria järgi ei seisne lootus ainult soovis, et midagi head juhtuks. Lootusega on seotud ka võime näha võimalikke teid eesmärgini ning usk ja motivatsioon nende teede poole liikuda.

See on oluline mõte.

Kui inimene tahab oma olukorda muuta, võib esimene tee ebaõnnestuda. Siis ei pea lootus koos sellega kaduma.

Võib-olla tuleb otsida teine tee.

Võib-olla kolmas.

Mõnikord ei ole vaja rohkem lootust, vaid rohkem võimalikke teid.

Ja siin on oluline erinevus lootuse ja lihtsalt positiivse mõtlemise vahel. Lootus ei ütle: „Kõik läheb kindlasti nii, nagu mina tahan.”

Lootus ütleb pigem: „Ma ei näe veel kogu lahendust, aga ma ei anna alla.”

Aga mõnikord oleme teinud juba kõik, mida saame

Ja siin jõuame teise äärmusesse.

On olukordi, kus inimene ongi oma osa teinud.

Ta on rääkinud.

Ta on otsinud abi.

Ta on proovinud erinevaid lahendusi.

Ta on töötanud, pingutanud ja oodanud.

Aga tulemus ei ole tema käes.

Haigus ei allu tema tahtele.

Teise inimese otsuseid ei saa tema eest teha.

Minevikku ei saa tagasi muuta.

Mõnda olukorda ei saa lihtsalt rohkem pingutades lahendada.

Siis tuleb õppida midagi, mis on meile sageli väga raske: lasta lahti sellest, mida me ei saa kontrollida.

See ei tähenda allaandmist.

See tähendab piiride tunnistamist.

Ja just siin muutub usaldus Jumala vastu eriti oluliseks.

Psalmist kirjutab:

“Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!”
– Psalm 37:5

See ei ole üleskutse lõpetada tegutsemine. Pigem tähendab see: tee ära see, mida sina saad teha, ja anna Jumalale see osa, mida sina enam kanda ei saa.

See võib olla väga raske.

Sest me tahaksime kontrollida ka seda, mida tegelikult kontrollida ei saa.

Tulevik ei ole ainult meie kätes

Meie elus on asju, mille üle meil on mõju, ja asju, mille üle meil seda ei ole.

Me saame valida, kas läheme täna tööle.

Me saame otsustada, kas helistame sellele inimesele.

Me saame õppida, pingutada, paluda andeks ja teha järgmise sammu.

Aga me ei saa kontrollida kõiki tulemusi.

Me ei tea, kuidas teine inimene reageerib. Me ei tea, milline võimalus avaneb järgmisel aastal. Me ei tea, mida toob järgmine nädal.

Ja lõpuks ei tea me isegi seda, milliseid teid Jumal meie elus kasutab.

Õpetussõnades öeldakse:

“Inimese süda kavandab oma teed, aga Issand juhib tema sammu.”
– Õpetussõnad 16:9

Mulle tundub, et selles salmis on väga tasakaalukas pilt elust.

Meie kavandame. Jumal juhib.

Me ei pea loobuma oma plaanidest, eesmärkidest ega unistustest. Aga me ei pea ka arvama, et kogu meie elu sõltub sellest, kas suudame kõike õigesti planeerida.

Võib-olla me ei peagi homset teadma

Tulevik jääbki mingil määral saladuseks.

Ja võib-olla on see isegi hea.

Kui me teaksime ette kõike, mis meid ootab, ei oleks meil enam vaja usaldust.

Seepärast võib tänane päev olla piisav.

Täna võid teha selle ühe asja, mida saad teha.

Täna võid märgata seda head, mis on juba sinu elus.

Täna võid astuda sammu selle poole, mida saad muuta.

Ja kui jõuad kohta, kus enam sinu jõust ei piisa, võid selle Jumala kätte anda.

Jeesus ütles:

“Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.”
– Matteuse 6:34

See ei tähenda, et homsele ei võiks mõelda ega selleks valmistuda. See tähendab, et me ei pea elama homses juba täna.

Me ei pea kandma täna neid muresid, mida homne võib-olla üldse ei too.

Tulevik tuleb nagunii.

Me ei tea täpselt, mida ta endaga kaasa toob.

Aga me võiksime selle asemel, et küsida ainult „Mis siis, kui midagi läheb halvasti?”, küsida ka: „Mis head võib olla tulemas, mida ma praegu lihtsalt ei näe?”

Ja siis teha tänases päevas see, mida meie teha saame.

Ülejäänu võime usaldada Jumala kätte.