Kuidas usaldada Jumalat iga päev?

Meie igapäevane elu õpetab meile üsna kiiresti, et kui midagi on vaja ära teha, tuleb ise tegutseda. Kui arve vajab maksmist, tuleb see maksta. Kui töö ootab, tuleb see ära teha. Kui suhe vajab parandamist, tuleb rääkida. Kui eesmärk on oluline, tuleb selle poole liikuda.

Ja see ongi õige. Me ei saa istuda käed rüpes ja oodata, et elu meie eest ära elatakse.

Aga kuskil selle kõige keskel võib märkamatult tekkida üks teine mõtteviis: kõik sõltub minust.
Kui mina ei tee, siis ei juhtu. Kui mina ei planeeri, läheb midagi valesti. Kui mina ei kontrolli, võib kõik käest minna.

Esialgu tundub selline mõtteviis isegi tugev. Me oleme toimekad, vastutustundlikud ja saame hakkama. Aga pikapeale muutub see raskeks. Sest kui kõik sõltub minust, siis ei ole mul tegelikult kunagi võimalik päriselt puhata.

Jumala usaldamine ei tähenda käed rüpes istumist

Piibli mõte Jumala usaldamisest ei ole üleskutse lõpetada tegutsemine. Üks ilusamaid kirjakohti selle kohta ütleb:

„Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!”
– Pslam 37:5

Selles salmis on kaks poolt.

Kõigepealt: „Anna oma tee Issanda hooleks.”
See tähendab, et sul on tee. Sul on plaanid, kohustused, soovid ja eesmärgid. Sa ei anna oma elu käest ära. Sa annad selle Jumala hoolde.

Ja siis: „Looda tema peale.”
See tähendab, et sa ei pea uskuma, et kogu tulemus sõltub ainult sinu jõust, tarkusest ja kontrollist.

See on üsna suur erinevus.
Sa teed oma osa, aga sa ei pea kandma kogu maailma oma õlgadel.

Me tahame sageli kontrollida ka seda, mida tegelikult kontrollida ei saa

Kui aus olla, siis üks põhjus, miks Jumalat on raske usaldada, on see, et me tahame teada, mis edasi saab.
Tahaksime teada, kas otsus osutub õigeks. Kas töökoht säilib. Kas suhe peab vastu. Kas meie pingutused kannavad vilja. Kas järgmine samm viib sinna, kuhu loodame.

Me tahaksime näha kogu teed enne, kui astume esimese sammu.
Aga elu ei anna meile sellist võimalust.

Ja võib-olla ei ole Jumala usaldaminegi see, et sa saad lõpuks kõik vastused. Võib-olla on see õppimine elama nii, et sa ei vaja kõiki vastuseid selleks, et tänane päev ära elada.

Õpetussõnades öeldakse:

„Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks.”
– Õpetussõnad 3:5–6

See ei tähenda, et me ei peaks mõtlema ega kasutama oma mõistust. Pigem tuletab see meelde, et meie arusaamine on alati piiratud.

Me näeme tänast päeva.
Jumal näeb kogu teed.

Usaldamine võib alata väga väikestest asjadest

Me kipume mõtlema, et Jumala usaldamine tuleb mängu suurte otsuste puhul. Kui ees seisab mõni oluline valik või elu on kriisis.

Aga tegelikult võiks see olla osa täiesti tavalisest päevast.
Enne olulist vestlust võib korraks palvetada.
Enne otsuse tegemist võib küsida: Jumal, mida Sina sellest olukorrast arvad?

Kui midagi ei lähe plaani järgi, võib esimese reaktsiooni asemel võtta hetke ja öelda: Ma ei saa praegu kõigest aru, aga ma annan selle Sinu kätte.

See ei muuda olukorda kohe.
Aga see võib muuta seda, kuidas meie olukorras oleme.

Kõige raskem on usaldada siis, kui me ei näe tulemust

Meil on lihtne öelda, et usaldame Jumalat siis, kui asjad lähevad hästi. Palju raskem on seda teha siis, kui oleme midagi teinud ja tulemust ei tule.

Oled kandideerinud tööle, aga vastust ei saa.
Oled püüdnud suhet parandada, aga teine inimene ei tule kaasa.
Oled oma eesmärgi nimel pingutanud, aga tundub, et mitte midagi ei muutu.
Just siin muutub usaldamine päriseks.

Piibel ei luba, et kõik läheb alati meie soovide kohaselt. Küll aga kutsub ta meid üles mitte jääma oma muredega üksi.

„Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest.”
– 1. Peetruse 5:7

Mulle meeldib selle juures eriti viimane mõte: „tema peab hoolt teie eest.”
Mure jagamine Jumalaga ei tähenda, et mure kaob kohe. Aga see tähendab, et sa ei pea seda enam üksi kandma.

Võib-olla vajame iga päev väikest meeldetuletust

Vastupidi.

Kui ma usaldan Jumalat, siis võin võib-olla isegi rahulikumalt tegutseda.
Ma ei pea tegema oma tööd selleks, et tõestada, et olen piisavalt hea.
Ma ei pea saavutama kõike selleks, et tunda end väärtuslikuna.
Ma ei pea iga olukorda kontrollima, et end turvaliselt tunda.
Ma võin teha oma osa hästi ja samal ajal tunnistada, et tulemus ei ole täielikult minu käes.

See on päris vabastav mõte.
Usaldamine ei võta meilt vastutust. See võtab meilt vajaduse kõike kontrollida.

Kas see tähendab, et ma ei pea enam pingutama?

Hommikul, kui päev algab, ei tea me tegelikult, mida see endaga kaasa toob. Meil on kalender ja plaanid, aga elu võib ühe hetkega midagi muuta.

Võib-olla võiks päeva alustada lihtsa palvega:
„Jumal, ma annan Sulle selle päeva. Aita mul teha seda, mida mina saan teha, ja usaldada Sulle seda, mida mina muuta ei saa.”

See on väga lihtne palve.
Aga võib-olla just sellist lihtsust meil vaja ongi.
Sest Jumala usaldamine ei pea olema suur vaimulik saavutus. See võib olla väike otsus, mida teeme ikka ja jälle keset tavalist elu.

Teeme oma osa.
Anname endast parima.
Planeerime, töötame, armastame, parandame ja liigume edasi.
Aga samal ajal teame, et kõik ei sõltu meist.

Ja võib-olla algabki sügavam rahu just sellest teadmisest.
Me ei pea kogu elu ise kandma.
Me võime selle anda Jumala kätte ja astuda seejärel rahulikult edasi — üks päev ja üks samm korraga.