Kiire maailma väsimus – kas kannatlikkus on kadunud oskus?

Me elame ajastul, kus peaaegu kõik toimub kiiresti. Sõnumitele vastatakse minutitega. Tulemusi oodatakse kohe. Edu peaks saabuma varakult ja probleemid lahenduma viivitamata.
Ja kummalisel kombel ei sunni meid kiirustama ainult maailm — me teeme seda ka ise.

Me survestame teisi inimesi:
miks ta ei vasta?
miks muutus ei tule kiiremini?
miks asjad venivad?

Samas tunneme ka ise pidevat survet. Ootused töölt, perelt, ühiskonnalt — ja kõige tugevamalt sageli iseendalt. Nii tekib ring: kõik kiirustavad, sest kõik tunnevad, et peab.

Ometi on paljud inimesed sisimas väsinud.
Me igatseme rahulikumat elu, aga ei tea, kuidas seda saavutada ilma maailmast eemaldumata.

 

Kiiruse ring, millest on raske väljuda

Huvitav on see, et keegi meist ei taha tegelikult elada pidevas kiiruses. Enamik inimesi soovib rohkem rahu, rohkem aega, rohkem kohalolu.

Aga kuna kõik teised liiguvad kiiresti, tundub tempot maha võtta peaaegu võimatu. Tekib hirm, et jääme maha või valmistame kellelegi pettumuse.

Piibel kirjeldab kannatlikkust kui küpsuse märki:

Pikameelsel on palju arukust, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust.
– 1. Tessalooniklastele 5:14

See ei ole hinnang inimese väärtusele, vaid tähelepanek elu kohta. Kärsitus sünnib sageli hirmust — et kui kohe ei juhtu, siis ei juhtu üldse.

Kannatlikkus aga usaldab, et asjad võivad küpseda omas tempos.

 

Jumala tempo on sageli aeglasem kui meie oma

Piiblis võrreldakse elu kasvu sageli seemnega. Seeme ei kasva käsu peale ega kiirendades.

Põllumees ootab maa kallist vilja ja on pikameelne seda oodates…
– Jaakobuse 5:7

See pilt on lihtne, aga sügav. Kõige väärtuslikumad asjad — suhted, usaldus, sisemine kasv, tarkus — ei sünni kiirendades.

Meie maailm õpetab kontrolli. Jumala tarkus õpetab ootamist.

 

Kannatlikkus algab iseendast

Sageli oleme kõige kärsitumad iseenda suhtes. Me tahame olla paremad, targemad, edukamad juba täna. Me ei luba endal areneda samm-sammult.

Piibel kirjeldab kannatlikkust kui vaimu vilja — midagi, mis kasvab, mitte midagi, mida saab sundida.

Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel…
– Galaatlastele 5:22

Kannatlikkus ei teki siis, kui elu muutub lihtsaks. See kasvab siis, kui õpime elama ilma pideva sisemise surve ja võrdluseta.

 

Kuidas murda kiiruse ringi?

Me ei saa muuta kogu maailma tempot. Aga me saame muuta seda, kuidas meie selles liigume.

Muutus võib alata väikestest otsustest:
– mitte nõuda kohest vastust,
– kuulata inimest lõpuni,
– anda protsessidele aega,
– lubada ka endal olla poolel teel.

Kannatlikkus ei tähenda oma „mulli” põgenemist. See tähendab rahu kandmist keset kiiret maailma.

Psalmist kirjutab:

Oota Issandat, ole vahva ja su süda olgu kindel.
– Psalm 27:14

Ootamine ei ole tühjus. See on usaldus, et elu ei pea kogu aeg kiirendama, et edasi liikuda.

 

Rahulik inimene muudab ruumi enda ümber

Huvitaval kombel piisab sageli ühest inimesest, kes ei kiirusta, et kogu õhkkond muutuks. Kannatlikkus ei aeglusta elu — see loob ruumi hingamiseks.

Ja võib-olla just seda inimesed tegelikult otsivadki: mitte vähem elu, vaid rohkem rahu selle sees.

Sest pikk meel ei ole väärtusetu voorus.
See võib olla üks kõige vajalikum oskus tänases maailmas.

Ja mõnikord algab rahulikum elu mitte siis, kui maailm muutub aeglasemaks — vaid siis, kui meie süda õpib liikuma rahus.