Kuidas igapäevaselt elada nii, et on tunda: Jumal on kõrval

Piibel annab sellele küsimusele üllatavalt lihtsa vastuse: Jumal on ligidal, aga meie tähelepanu vajab häälestamist.

Jumala lähedus ei ole tunne, vaid tõotus

Sageli ootame Jumala lähedust kui mingit erilist tunnet — rahu, rõõmu või vaimustust. Aga Piibel ei raja Jumala kohalolu meie emotsioonidele, vaid Tema sõnale.

Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tões appi hüüavad.

– Psalm 145:18

See tähendab, et Jumala ligiolus ei ole küsimus selles, kas meie tunneme Teda, vaid selles, kas me pöördume Tema poole. On eriline teada, et Jumal on siin, mitte seal kuskil. Ta on iga hetk meie kõrval, olemas – pöördumise kaugusel.

Jumal kõnnib meie tempos

Meil on vahel tunne, et peaksime Jumala juurde tulema alles siis, kui oleme paremad, rahulikumad või „Tema meele järele”. Ent Piibel näitab teistsugust pilti.

Ta juhib alandlikud käima õiguses ja õpetab alandlikke oma teele.
– Psalm 25:9

Jumal ei sunni meid kiiremateks ega tugevamateks, kui me parasjagu oleme. Ta käib meie tempos. See tähendab, et ka aeglased päevad, kahtlused ja väsimus ei katkesta Tema lähedust. Vastupidi — just seal võib saada Tema kõrvalolu kõige nähtavamaks.

Jumala juhatus ilmneb väikestes hetkedes

Me vahel mõtleme, et eesmärkide poole liikumine algab suurte otsustega. Ja see võib olla õige, kuid nende eesmärkideni liikumine algab väiksematest sammudest.

Sageli tahaksime, et Jumal annaks meile selge plaani kogu eluks. Aga Piibel räägib taas millestki palju igapäevasemast:

Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
– Psalm 119:105

Lamp ei valgusta kogu teekonda korraga. Ta näitab järgmist sammu. Jumala ligiolus elamine tähendab õppida märkama neid väikeseid juhatusi — millal vaikida, millal rääkida, millal edasi minna ja millal oodata. See on pidev dialoog, mitte ühekordne vastus.

Jumala kohalolu muutub nähtavaks, kui me peatume

Meie suurim takistus Jumala läheduse tajumisel ei pruugi olla patt ega teadmatus, vaid tihtipeale kiirustamine. Jumal räägib sageli vaikselt.

Üksnes Jumala juures on mu hing vaikne, temalt tuleb mulle pääste.
– Psalm 62:2

Isegi lühike hetk vaikust — teadlik hingetõmme, mõni loetud piiblisalm või siiras mõte Jumala peale — loob ruumi, kus Tema ligiolust saab teadlikuks. See ei nõua palju aega, vaid tähelepanu. Kiiruses aga röövitakse meie tähelepanu tihtipeale just Jumalalt.

Jumala kõrval elamine on suhe, mitte pingutus

Lõpuks ei ole Jumala läheduse kogemine midagi, mida peaksime välja teenima. See on kutse usaldusele.

Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi!
– Psalm 37:5

Kui me anname Talle oma päeva, oma otsused ja ka oma küsimused, siis ei kao kõik raskused — aga me ei kanna neid enam üksi. Ja just selles tekibki sügav rahu: teadmine, et keegi käib meie kõrval, isegi siis, kui tee ei ole veel lõpuni selge.

Jumal ei ole kaugel.
Ta on lähemal kui arvad.
Sageli piisab vaid ühest hetkest, et seda märgata ja tunnetada.