Ava mu silmad 2

Mina palusin, küll mitte iga päev kahjuks. Minu silmad avanesid veidi. Lihtsalt tuli selline mõte kuskilt (ei tea küll kust kohast): äkki mul on liiga kõrged ootused ja olen liiga kriitiline. Võta rahulikumalt. Kui midagi ei õnnestu, lase olla, ära reageeri kohe. Säästa ennast. See kuidagi andis hingamist ja rahu. Tegelikult oli veel üks silmi avav seik, mis kõnetas, aga sellest räägin järgmisel korral.

Kas sa oled märganud, et vahel ei muutu olukord, aga ometi muutub midagi sinu sees? Sama päev, samad inimesed, samad kohustused — ja ometi on korraga kergem hingata. Justkui oleks keegi süüdanud väikese valguse sinu südamesse.

Ma arvan, et sellest räägibki Paulus, kui ta kirjutab, et Jumal tahab valgustada meie südame silmi. Mitte selleks, et me näeksime rohkem maailma, vaid et me näeksime paremini elu — nii nagu Tema näeb. 

Võib-olla pole see suur äratundmine, vaid hoopis vaikselt kasvav teadmine: ma ei ole üksi. Ja see teadmine muudab vaatenurka. Mitte kõik ei lähe korda, aga süda hakkab jälle uskuma, et Jumal on mu elus kohal — ja et valgus pole kadunud, see on lihtsalt vahel pilve taga.

Võib-olla see ongi see, kui südame silmad avanevad. Mitte et maailm muutuks, vaid et sa näed seda teise valgusega — Jumala valgusega.

Jätkame koos palvetamist: “Jumal ava mu silmad”. Vaatame, mis järgmisel nädalal juhtub.